Polli Loomaaed

               Avatud: 

Talvehooajal R-P 11-17  

Suvehooajal (1.apr-1.sept) E-P 11-19

Guanacod

gMõhnjalaliste hulka kuuluv guanako (Lama guanicoe) on pärit Lõuna-Ameerikast, Andidest.

Tal on iseloomulik hallikas pea, suured valvsad silmad ning kõrge, kuni 130 cm kõrgusele küündiv selg. Kehamass keskeltläbi 75 kilo. Guanakod elavad väikeste karjadena, kuhu kuulub kuni 20 emas- ja noorlooma. Karja juhib täiskasvanud isasloom.

Peale 11 kuud kestvat tiinust sünnib tavaliselt üks, väga harva ka kaks poega. Suurepäraste jooksjatena on guanakod võimelised mägistel aladel arendama kiirust kuni 56 km/h. Vajadusel ka ujuvad. Kuiva keskkonna elanikena ammutavad nad eluks vajalikke toitaineid ja vett kõikvõimalikest kättesaadavatest kohtadest. Hommikune kaste kaktusel sobib joogiks suurepäraselt. 
 Guanako keskmine eluiga on 20–25 aastat.

Põneva infokillunana võib välja tuua fakti, et guanako veri sisaldab 4 korda rohkem hemoglobiini kui inimese veri. Põhjuseks on elamine hõreda õhuga kõrgmägedes, umbes 4000 m kõrgusel merepinnast.

Guanako liha ja vill on hinnatud kraam. Villa saab ühelt loomalt aastas umbes 1–2 kg. 
Sooja ilmaga loomaaia guanakodest mööda jalutades on nii mõnelgi külastajal tekkinud küsimus: kas loomad on ikka elus? Nimelt armastavad guanakod külili visata ja lesides puhata, kael pikalt murul lösakil. Seda eriti keskpäevasel palaval ajal. 

 

 

Hobused

Polli11Hobune ehk koduhobune (Equus caballus) on koduloom hobuslaste sugukonna hobuse perekonnast. Hobustel on pikad peened jalad ja kiiret liikumist võimaldav sale keha. Hobused magavad püsti, kuna nende luustik ja lihased lubavad neil lõdvestuda ka püsti seistes. Hobune on taimtoiduline loom. Tema pikk kael hõlbustab tal maast rohtu kätte saada. Taimetoiduga on kohanenud ka tema hammastik ja seedekanal. Lõikehambad asetsevad tihedasti kõrvuti ja on suunatud ettepoole. Nendega rapsib hobune maast rohtu, haarab seda liikuvate mokkadega ja lõikab läbi järsu pealiigutusega. Rohu pureb ta tugevate purihammastega kohe hoolikalt peeneks. Hobuse hammaste järgi saab määrata tema vanust: vanal hobusel on hambad kulunud. Hobuse peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Ka soola tuleb talle anda. Raske töö ja sõitude korral antakse talle veel jõusööta: kaeru. Hobune sööb ainult puhast toitu ja joob ainult puhast vett. Seda, mis kõlbab süüa, mis mitte, eristab ta haistmise abil. Hobused elavad kuni 32 aastaseks, kuid on kuulda olnud ka vanematest hobustest. Guinessi rekordite raamat räägib, et hobune nimega "Vana Billy" elas 62 aastaseks. Eestis on olnud kuulda 42 aastasest hobusest.

Loe edasi:

Kitsed

Valge-kitsEesti territooriumil on karja kasvatamise algusest peale kasvatatud ka kitsi. Pikaajalise rahvaselektsiooni tulemusena on Eestis väljakujunenud omanäoline kitsede populatsioon, kes on hästi kohanenud siinsete looduslike tingimustega. Peetakse kohalikku piimatüüpi enamasti sarvedega piimakitse populatsiooni.

Eesti kitsed on enamasti sarvedega, värvuselt valged, hallid või pruunid, kuid leidub ka kirjusid ja musti kitsi.

Polli loomaaia eriliselt väikesed kitsed on tahtliku aretuse tulemus, kus on kasutatud palju suguluspaaritust. Tegu on kohaliku tõu ja Saane tõu ristanditega. Eesmärgiks on saada väikeseid nudisid lemmikuks sobivaid kitsi.  

 

 

Küülikud

jänksKüülikud on väiksed imetajad, kes elutsevad mitmel pool üle maakera (enamasti Põhja-Ameerikas, aga ka Euroopas, Indias, Sumatra saarel, Jaapanis ja mõnel pool Aafrikas). Küülikud elavad gruppidena ja on valdavalt uruloomad. Nende põhilisteks elupaikadeks on niidud, metsad ja lagendikud, aga ka kõrbed ja märgalad. Küülikuid peetakse tihti ekslikult närilisteks, tegelikult aga eristavad neid närilistest kaks paari lõikehambaid (üks paar asub teiste taga).

Küülikud on herbivoorid, nende põhitoiduks on muru, õistaimed ja lehised umbrohud, nende menüü on väga tselluloosirikas, mistõttu tekib neil kahte sorti väljaheiteid - öised pehmed poolseeditud väljaheited, mis sisaldavad rohkelt mineraale, vitamiine ja valke, süüakse ära kohe peale väljutamist, see toiming aitab küülikutel omastada toidust vajalikke toitaineid.

Küülikud on uutes kohtades väga uurivad ja võimaliku ohu korral nad enamasti tarduvad ja vaatlevad ümbrust. Neil on märkimisväärselt lai nägemisulatus ja võime näha ka peakohal toimuvat. Ohu korral aitab neid kaevumine või põgenemine ning võimsad löögid tagajalgadega, võitluses on abiks ka tugevad hambad.

Küülikupojad sünnivad pimedate, karvutute ja abitutena (see eristab neid selgelt jänestest, kelle vastsündind sünnivad nägemisvõimalistena ja karvadega), pesakonnas on keskmiselt 4-12 poega. Pehme beebikarv tekib poegadel mõnepäevaselt, nende silmad avanevad tavaliselt 10. elupäeval ja iseseisvalt sööma on nad võimalised alates 14. elupäevast, emased imetavad poegi umbes 4-5 nädalat. Kuna küülikupiim on väga toitainerikas, imetavad nad poegi ainult paar minutit üks kuni kaks korda päevas. Küülikud paljunevad väga kiiresti – aasta jooksul toodab üks emajänes kuni 800 järglast (pojad+nende järglased+nende järglaste järglased). Enamlevinud haigused (mis kimbutavad tihti ka farmitingimustes elavad küülikuid) on müksomatoos, koksidioos ja pastörelloos. 

Küülikut eristab jänesest tema vajadus kaevata urge.

Lambad

Polli2Tumedapealised lambad tunnistati tõuks 1958. a. Eeesti tumedapealise lamba aretuse algusesoli põhiliseks aretuskomponendiks šropširi tõugu lammas, edasise aretustöö jooksul on kõrvuti puhasaretusega kasutatud tõu parandajatena läti tumedapealist, saksa mustapealist lammast ning oksforddauni ja suffolki tõugu lambaid. 

Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70-80 kg, jääradel 90-100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4-5 kg, villa peenuse 35-36 µm ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta.

Polli talus tegeleti lambakasvatusega 3a ,aastatel 2003 – 2006. Algus ei olnud kerge ja edaspidi tekkis ka probleeme liha ja villa turustamisega. 2006 aastal oli karjas juba üle 200 lamba aga punkti pani loomaaia avamine. Ekspositsiooni jaoks jäeti alles kaks lammast.  

Nutriad

Nutria ehk kobrasrott(Myocastor coypus) on Lõuna-Ameerika poolveeline palja sabaga näriline. Tüvepikkus 50–65 cm, sabapikkus 45 cm. Nutriat kasvatatakse karus- ja lihaloomana.

Toodud Põhja-Ameerikasse ja Euroopasse, peetakse palju farmiloomana.  

Põhjapõdrad

PohjapodradTüvepikkus 185-220 cm, sabapikkus 10-15 cm, õlakõrgus 82-120 cm, kehakaal isastel 70-150 kg, emastel 40-100 kg, sünnikaal 4-8 kg.Euraasia põhjapõtru nimetatakse porodeks, Põhja-Ameerika metsikuid põhjapõtru kaributeks. Põhjapõdra tüvepikkus on 200–220 cm, õlakõrgus on 110–140 cm ja mass 100–220 kg. Kõige väiksemad põhjapõdrad elavad Põhja-Jäämere saartel ja tundras, lõuna pool elavad järjest suuremad alamliigid. Kõige suuremad põhjapõdrad elavad Lõuna-Siberi taigas ja mägedes.

Põhjapõder on ainus hirvlane, kelle emasloomal kasvavad sarved.

Sööb pea kõiki oma elukohas kasvavaid taimi. Eriti eelistatud on osjad, tarnad, liblikõielised, oblikad, pajulehed ja seened. Piiratud maa-alal elavad kodustatud põhjapõdrad peavad leppima sellega, mida kätte saavad ja sööma taimi, millest ulukpõhjapõder ei hooli.

Põhjapõder ja muskusveis on ainsad sõralised, kes suudavad toituda ainult samblikest. Seetõttu saavad nad elada piirkondades, kus teised sõralised hakkama ei saa. Samblikud sisaldavad ohtralt süsivesikuid, aga vähe valke ja mineraalaineid. Soolavajaduse rahuldamiseks söövad nad uriinisegust lund ja merevetikaid ning joovad merevett.

Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, nii et kaks sõrga koos moodustavad suure lusika, millega on hea lund kraapida.

Meie põhjapõdrad on pärit Lapimaalt, ja saabusid meile 9.jaan.2013. 

Ponid

PoniŠetlandi poni on maailma väikseim poni. Ta on pärit Šotimaa põhjaranniku lähedal asuvatelt Shetlandi saartelt – karmi kliimaga viljatust piirkonnast, kus talved on väga külmad ja loomadel on raske leida ulualust või toitu.

Šetlandi ponid on laialt kasutusel hobustena, kellega lapsed ratsutama õpivad. Mõned inimesed arvavad, et need loomad toodi Shetlandile viikingite poolt, kes rohkem kui tuhat aastat tagasi neile saartele asusid.

Ebasõbralikus keskkonnas jäid ellu vaid tugevamad ja vastupidavamad loomad. Loomadel oli paks talvekarv, lühikesed jalad, väikesed kõrvad ning tihe lakk ja saba. Shetlandi elanikud kasutasid ponisid, et tuua elamute kütmiseks rabast turvast ja põldude väetamiseks rannikult adrut, ponide sabakarvadest punuti isegi kalavõrke. Kuigi šetlandi ponid on oma kasvu kohta väga tugevad, ratsutati nendega harva. 

 

 

Rebane

RebaneTegu on aretatud rebasega. Erineb metsarebasest kvaliteetsema naha- ja järglaste suurema arvukuse poolest. Põhivärviks on roostekarva kollane tugeva tumeda varjundiga tagaosas ja sabal. Kõhuosa on tihti hall.

Kuldrebast on sageli raske eristada punarebasest. Tema sabaosa ja jalad on tumedamad ja kõhuosa on samuti tume.  Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane.

Meie rebane on toodud 19.aug. 2006 Põlvamaalt, Jaaniraotu loomapargist, kuhu nad olid sattunud Audru rebase farmist. 

 

 

 

Kohtume sotsiaalmeedias